Maltalt lahkumise mõte sündis Caruana peres väga organiseeritult. Umbes tosina riigi seast võrreldi elatustaset, looduskeskkonda, lastesõbralikkust ja paljusid teisi pere jaoks olulisi näitajaid. Eesti kogus kõige rohkem punkte. „Isegi peale punktivõitu arutasime seda veel põhjalikult, aga ka peale minu hirmutamistaktikat, et Eestis on külm, pime, ning inimesed üsna introvertsed, oli Julian jätkuvalt see entusiastlik pool, kes Eesti eest kostis,“ meenutab Lilian naerdes.
Enne lõplikku otsust reisis pere Maltalt lahkudes veel ligi aasta Euroopas, proovides järele ka teisi soosikuid, milleks olid Itaalia, Prantsusmaa, Taani ja Sloveenia. Aga Eesti võitis. Vändrasse jõudmine oli seejuures väga teadlik valik. Kuna pere töötab kaugtööna, pole elukoht seotud kindla kontoriga. Vändra oli neile juba varasemast tuttav, sest siinkandis elab Liliani vend. Varasemate külaskäikude kaudu oli alev neile armsaks saanud. „Rohelus, rahulik elutempo, ilus lasteaed, kõik vajalik käe-jala juures ja sõbralikud inimesed olid kõik määravad faktorid,“ ütleb Lilian.
Kodutunne sündis väikestest hetkedest
Päris üht kindlat hetke, mil pere oleks otsustanud, et nüüd jäädakse Vändrasse, nad välja tuua ei oskagi. Pigem on kodutunne tekkinud paljudest väikestest hetkedest. Naabrinaine, kes annab lahkelt moosi jaoks purke, säutsuvad linnukesed akna taga läbi terve talve, tore ja aktiivne raamatuklubi. Talve tegi laste eriliseks vahva liumägi lastele. Vändra ajalugu tutvustavad tahvlid 510. juubeli ajal. Ja muidugi „heas mõttes hullud naabrid“, kelleta oleks pere hoov ilmselt juba paras džungel.
Kõige olulisemaks kogukonnatunde loomisel peab Lilian aga vennanaise Pernerite perekonda. „Ma olen tohutult tänulik Pernerite perele nende lahkuse ja abivalmiduse eest. Eestlased on üldjuhul loomupäraselt vaiksemad ja ei kipu väga ülevoolavalt tundeid väljendama, aga need väikesed soojad hetked nendega on hindamatud.“ Südantsoojendavaks on meie sisseelamise Vändrasse teinud kogu kogukond, kuid kui midagi esile tõsta, siis sõit kaubikuga, et ära tuua kaugelt leitud suur lauakomplekt, ootamatult koju toodud värskelt grillitud kebab, kodune õunamoos, aktiivsed laste riiete taaskasutusringid või lahkelt jagatud suvikõrvitsad. Üks erilisemaid mälestusi on aga uue aasta vastuvõtmine tähistaeva all kuumas tünnis. Just sellistest väikestest asjadest saabki võõras kohast kodu.
Looduse lähedus lõi kodu
Maltal üles kasvanud pere jaoks on Eesti looduses midagi erilist. „Ei ole küsimustki, Eesti loodus on väärtus, mille kõrval kahvatuvad kõik muud. Metsad, sood ja rannad,“ leiab Lilian. Ka Eesti talv sai lõpuks hoopis teistsuguse tähenduse, kui Lilian esialgu kartis. Enne kolimist oli ta Julianit pikalt hoiatanud, et Eesti talv ei ole sugugi ainult ilus ja valge. Eesti talved on külmad, pimedad, lörtsised ja hallid. Esimesel talvel otsustas ilm aga näidata oma kõige ilusamat palet. „Tuli just selline imeilus, pikalt valge talv. Ehk siis ajasin ilmaasjata mehele puru silma,“ naerab ta.
Kõige rohkem igatsetakse Maltalt siiski mitte soojust ega päikest, vaid sealset peret ja sõpru. Vahel ka mõningaid koduseid maitseid nagu Twistees’i krõpse, pastizzi-pirukaid ja Kinnie limonaadi. Mõnda neist on pere õppinud isegi ise valmistama ning aeg-ajalt saabuvad Eestisse ka väikesed abipakid Maltalt. Pere kaugusest hoolimata, hoiavad nad kokku ja naudivad koosveedetud päevi suure rõõmu ja koos tegemistega. Maltalt Liliani ja Juliani perele kaasa elav suur pere oli ka meie kohtumise ajal neil külas. Maja oli täis jutuvada ning rõõmsaid nägusid.
Lapsed Oliver ja Aurora, kelle põhikeel Maltalt tulles oli inglise keel, kohanesid Vändraga üllatavalt kiiresti. Paari kuuga tundsid nad end koduselt nii mänguplatsil kui ka uues keelekeskkonnas. Eesti keel on osutunud suuremaks väljakutseks Julianile, kes püüab küll jõudumööda seda „purssida“, kuid peab tunnistama, et tegemist on keerulise keelega. Et lapsed oskaks nii Eesti keelt, Malta keelt kui ka Inglise keelt kõlab nende kodus kolm keelt- ema Lilian räägib lastega oma emakeeles ja pereisa Julian oma emakeeles. Inglise keeles räägivad Julian ja Lilian omavahel, kuid salajuttusid saab rääkida aina vähem, lapsed õpivad kiiresti, muigavad mõlemad vanemad.
Maja, mis küsis: „Kas te olete hullud?“
Hiljuti ostetud ajalooline Kirikumõisa hoone on pere Vändra loo järgmine suur peatükk. Esimene reaktsioon maja nähes oli Lilianil üsna aus: „Kas me oleme hullud, et seda üldse kaalume?!“ Mida rohkem pere aga majale mõtles, seda selgemaks sai, et just see võiks olla nende koht. „See maja on paras segu vanaaegsest suursugususest puitmõisa hoonest, praktilisest lihtsusest ja Pipi Pikksuka segasummasuvilast,“ kirjeldab Lilian. Maja taastamine ei ole loomulikult lihtne ettevõtmine. Juba on tulnud parandada lõhki külmunud torusid, vahetada hallvee pumpa, võidelda hiirtega ning numbreid kokku lüües vahel ka nina kirtsutada. Aga need raskused käivad vana maja juurde. „Kui duši alla ei saa, siis saunas tünnist pestes saab ju ka puhtaks,“ võtab Lilian asja seiklusena ning mõnusa muigega.
Samas on majas hetki, mis kõik raskused hetkega unustama panevad. Näiteks kuldne päikeseloojang verandal koos külla tulnud sõpradega või lapsed, kes oma aiast marju nopivad ning rõõmsalt kilgates sõpradega mööda maja ja aeda jooksevad.
Caruana pere unistus ei piirdu ainult oma kodu taastamisega. Ajaloolisel majal võiks tulevikus olla ka kogukonna jaoks oma roll. Ühte ruumi soovitakse rajada ajalootuba, kus tutvustataks nii Kirikumõisa enda kui ka laiemalt Vändra ajalugu. Seal saaks korraldada koosviibimisi, seminare ja õpitubasid. Plaanis on ka laste mängutuba, kaugtööruumid ning võimalus külalistel ööbida. Kuid kõik ei sünni üleöö. Praegu vajavad tähelepanu fassaad, sisetööd, katus ja suur majaümbrus. Kunagi võiks taas särada ka ammustel aegadel kaunilt kujundatud aed. See kõik on suur töö, kuid pere ei paista seda kartvat.
Vaikus, mida raha eest ei osta
Kui küsida, mis on olnud Vändrasse kolimise suurim rõõm, ei räägi Lilian suurtest saavutustest ega mugavustest. „Suurimad rõõmud ongi olnud pisikesed hetked, mida raha eest ei osta. See vaikus ja rahu, mida Vändra pakub, on kulda väärt.“ Muidugi ei ole maaelu ainult idüll. Alla kolmeaastastele lastele pole palju trennivõimalusi, juhilubade tegemine tundub keeruline ning kohtinguõhtuks tuleb sõita Viljandisse, Pärnusse või isegi Tallinna. Aga ka sellest saab teha seikluse. Lilian meenutab üht pulma aastapäeva, kui nad Julianiga võtsid veinipudeli ühes ning läksid läbi võpsiku otsima otseteed, et venna juurde lihtsama vaevaga jõuda. Kohale nad jõudsid, kuid edaspidi otsustati siiski ametlike teede juurde jääda.
Kui Malta sõbrad küsivad, milline Vändra siis ikkagi on, on vastus lihtne: „Kas tead seda Malta suurimat metsatukka Buskettis? Siin on selline meie tagaaias.“ ja kui küsida, kas nad teeksid Eestisse ja Vändrasse kolimise otsuse uuesti, tuleb vastus kõhklemata, see on loomulikult “Jah, kindlasti”.
Maal elamist soovitavad nad proovida ka neile, kes alles kõhklevad. Kas või kuu aega suvel linnast eemal, kas või kellegi maja hoides. Oluline on anda endale, võimalus kogeda, kas selline elu sobib. „Maal on imeline, aga tahtmist peab muidugi olema. Oma majas ei saa tööd kunagi otsa, kuigi see kehtib nii linnas kui maal. Aga maal on vaikuse hind vaikus. Sul on vaikus siis, kui seda soovid, aga ka siis, kui ei soovi.“
Caruana pere jaoks on Vändra nüüd koht, kus Malta päike on leidnud endale uue kodu. Päike ise küll tõuseb siin teisiti ja talv on hoopis pikem, kuid soe võib olla ka ilma Vahemere ääreta. Soojuse toovad hoopis naabri antud moosipurk, aiast nopitud marjad, grillitud kebab, laste naer ja õhtune vaikus. Võib-olla ongi kodu lõpuks just see koht, kus need väikesed hetked hakkavad kokku moodustama midagi suurt. Midagi, mida võib nimetada suurte tähtedega koduks.
